esmaspäev, detsember 17, 2012
10:55 PM
Ettemääratust pole ja saatus ei määra saatust. Oraakel bluffis. Juhused on aga endiselt olemas. Mõned on neist nii toredad ja isiklikult liigutavad, et pole neist kellelegi rääkida. Mõtet pole, nende jaoks pole. Ja kuna need juhused on juhtumisi selle paigaga seotud, siis katkestan taaskord vaikuse.
kolmapäev, August 20, 2003 kell 01:16
Mind ajavad kummalised asjad nutma. Nagu üks madli post 14nendast augustist. Kahjuks ei saa sellele otse viidata. Ma ei oska öelda mis seal puudutas. Ei taha süüvida ka. Võib-olla uuesti üle lugedes kehitaksin vaid vasakut õlga. Seepärast ei tee seda. Jääb kibe mälestus ja vähemalt on mul see konkreetne tunne. Millele toetuda. Mida usaldada. Halb on loksuda maa ja taeva vahel. Süda läheb pahaks. Sellisetel ebakindluse hetkedel on vist nii mõnigi usklikuks hakanud. Ma loodan, et ma nii madalale ei lange.
Lugesin just seda mida ise olin siia kunagi kirjutanud. Netsist seda otsida ei maksa enam ammu. Ja siis ma lugesin ikka otsast lõpu poole, kui üks mu sõber lisas viiuldaja oma sõbraks. Noh, seal kohas kus kogu sotsiaalne ja romantiline elu tänapäeval toimub.
Ja väikestviisi otsisin ja näe, ta viiuldab ikka veel. Nagu vana sõbra oleks üles leidnud. Ja kuigi pilte lisab harva, siis leidsin ühe pealt oma ammuse fotomuusa (kelle foto ka kunagi siin on olnud). Ja siis, juhuste juurde veel, kohe kirjutaski see muusa - üle pika aja, et tal on mind tarvis näha.
Oh, vanasti olin ma ikka nii isiklikult avalik ja avalikult isikuline. Imelik lugedagi. Ja see naiivsus ka. Kui ma ainult mäletaksin mida ma siis lugesin.
laupäev, november 24, 2012
1:45 AM
Öösöömishäire. Ei häiri. Mõnikord ainult. Kui hommikuks midagi ei jää.
reede, november 23, 2012
11:39 PM
Lugesin seda mida 10 aastat tagasi siia kirjutasin. Heh. Komasid ei osanud ma juba siis kuskile panna.
teisipäev, mai 25, 2010
1:00 AM
Oh, see on hii õõvastav kui lehte lugema satud. Kommentaarid on niikunii mingist teisest reaalsusest. Aga kui tekst ka paneb tahtma, et ei taha teada kuidas elu meil tegelikult käib, siis jääb süüdistada tegelikkust või enese valuläve. Siis vaatad, et oled ikka õnneseen ju. Et kohe väga halb võib olla. Inimestel sinu kõrval. Aga sinu elu on ilus. Kui ta ainult nii mõttetu poleks. Elu elu. Isegi õlut ei viitsi juua.
esmaspäev, juuni 02, 2008
8:55 PM
Ossatäpilinetass! Oled aasta vait, siis teed ühe veerandiroonilise avalduse ja oledki kohe.. mmm... enam kui Pantaloone. Ullalla. See väärib tähistamist. No, ja kuna ma joodik pole (heihoo-heihoo!), ja õlled on kõik otsas, ja paremat ideed ka ei tulnud kuskilt, siis panin eufooriahoos plogile uue pealkirja. Jäädagu uut sisu ootama! Järgmises postituses ("sissekanne" oleks rohkem emakeelne?) paljastub hirmus saladus: kuidas ma tapsin oma lapse. Ja see võib ilmuda juba enne kui Kuu kolmteist korda paksuks läheb. Oo, ootusärevust on pööninguni.
P.S. Peaksin vist vabandama. Kõikide juba toimunud ja kõikide tulevaste kirjavigade pärast. Ah, elate üle.
10:42 AM
Nii. Esimese, autentse ja õige Kirjatsura kuuenda sünnipäeva eel panen siia ka ühe postituse. Ilu pärast. Sisulist pole siin midagi. Pole lihtsalt midagi öelda. Aga ühe lapsajakirjaniku lahmiava halaga pole siinne lehekülg kuidagi seotud. Seda ma ütlen küll. Vältige odavaid koopiaid! Nojah, ega seda originaali enam eriti saada pole. Trükksin terve blogi välja ja kustutasin postitused ära. Tuleb tulla mulle külla lugema. Sest kunagises väikeses blogimaailmas olin ju minagi kuulus. Ausõna. Selle suure kuulsuse pärast ma Kirjatsura tühjaks kustutasingi. Aga äkki pannakse mind kunagi Eesti Blogi Antoloogia esimesse köitesse sisse. Ühe reaga vähemalt. Sest isegi Ekspressis viidati siia. Vaata. Hiljem ilmusid Postimehes ka väikesed tsitaadid. Ohjaa. Ja nüüd? Vanaks jäänud olen. Nostalgia poeb vägisi põue.
P.S. Tervitan fänn(i/e).
|
